Ma vihkan teid kõiki, mulle ei meeldi mitte midagi, mis me teeme

Miks minuga vestelda üldse, kui kasu sellest ei saa? Ma päriselt ei taha kellelegi midagi rääkida, ma räägin liiga palju endast muidu. Ma arvan, et inimesed on palju paremad, kui nad ei tea minust asju, mida nad teavad. Või tegelikult ma ei tea, mida ma räägin. Te olete lollid, kogu aeg andestate puhast ajuvabat ühekordset dopamiini ja propagandat nagu Marveli vfilmid. Te olete lollid orjad. Mitte miski pole naljakas enam, kui inimesed üksteisi tunnevad palju. Siis peas tekib lahkarvasmusi vestlustest, mida pole olnudki. 

Ma vihkan teid kõiki, ma ei oska muud teha kui vihata,  mul saab energia otsa vihkamisest, aga vihkamine toob mulle nii palju energiat. Ma ei tea midagi, aga ma tegelikult tean mingeid asju küll nagu teiegi. Ma ei tea. 

Ma olen väga väsinud, mul pole absoluutselt mõttetki rääkida, mida ma teen, sest teid ei koti ja mind kotiks ka, aga see pole võimalik? Ma eitea. Lugeda seda siin on mõttetu, sest midagi ei muutuks, kui mind ei oleks teie elus. Minu elus muutuks küll. Võibolla ma satun tagasi vaid internettigi nagu vanasti. Alles eelneval aastal hakkasin päriselt kodust väljas käima. Teie juba käinud väljas aastaid. See on ebaaus. Mina ei jaksa proovidagi midagi, sest ma olen laisk, aga mul on energiat, mitte nagu teil. 

Ma ei taha kellegagi nii tuttav olla, ma ei olegi isegi teiega nii tuttav, sest lihtsalt ma ei olnud vanasti piisavalt julge, et olla julge. Ma olen arg, et ma ise siia üksi kirjutan jah? Kas ma olen natuke tobe? 

Mul ei ole mõttet midagi teha, kuna ma ei olnud piisavalt hea, naljakas ja sotsiaalne inimene inimeste jaoks. Mitte miski ei loe, mida ma räägin või kirjutan. Me ei saa isegi rääkida, kuna te lihtsalt ja ma lihtsalt ei tea. Ma ei tea. Ma vihkan teid, ma vihkan, et ma lihtsalt olen nagu siia jäetud. Ma ei tunne ennast hea inimesena, kuigi ma vähemalt üritan säilitada oma isiksust ja väärikust. Ma ei ole eriti väärtuslik, aga inimesed ei olegi eriti.