Minu haigused rikuvad minu ja mu lähedaste elud ära

Kui ma saaks olla alati päris inimene ja mitte ärevusest kinni kiiluda ja siis hiljem järsku plahvatuda, siis ma saaksin asju teha, mis mulle meeldib ja teised tahaksid minuga ka rohkem koos olla. Ma vean kõiki alt. Nad kõik ei jaksa mind taluda nii kaua ja nii palju. Minu koht on oma toas ukse taga või kliinikus. Ma ei saa kunagi rahul olla ja paigal püsida. Ma vihkan seda nii väga. See kõik rikub inimsuhteid ära, kuna mind on lihtsalt liiga palju. Ma tahaks ära minna, et nad saaksid rahul olla, või et ma poleks kunagi nii heade inimestega sõpradeks saanudki. Mina pole kellegi jaoks hea. 

Mul on tõeliselt häbi, et ma üldse nii viltuse ajuga värdjasena sündisin, ma tahan head, aga see tuleb vaid korraks alati. Ma absoluutselt vihkan, et ma kõigile haiget teen lihtsalt sellega, kes ma olen, ja kuidas minu "aju" töötab. Ma olen nagu suur lõputu ja veniv katki lähev näts. Häbi mul olgu, et olen elus. Tunnen häbi alati, sest häbi tunda on viisakas ja teisi mõistev.

Ma tahaks, et ma ei mõtleks nii palju. Ja ma tahaks olla midagi head lisav inimene teiste eludes. Ma ei taha üldse mõelda. See on võimatu. Ma tahaks olla tavaline inimene, aga samal ajal ma ei taha seda üldse. Ma tahaks ära minna, aga seda ma teha ei saa, sest see ka rikuks teisi veel enamgi. Ma olen läbi kukkunu ja kasutu. Ma ei oska rääkida, ma ei oska suhelda, ma ei oska elada. 

Ma ei saa oma lemmik asja teha, kuna ma võin haiget teha või tekitada hirmu. See võimalus oli viimane kord üle pika aja ka, ma olen mõttetu ja halb inimene teistele inimestele.