Veel plära

Ma olen täiesti kasutu inimeste jaoks. Ma saan teha mis iganes teoseid ja asju, aga kui minu jaoks tähtsad inimesed ei hooli sellest kunstist endast või ei tahagi seda koos teha, siis see on kõik mõttetu. Ma olen tuttav paljudega, aga ma lihtsalt ei suuda olla või teha ennast või teisi võrdseks, sest nemad on alati minust ülemad. Nad on minust ülemad. Ma vihkan nüüd praegu kunsti, sest inimesed ei hooli sellest. Tunne nagu oleks peal silt, mis näitab, millal ma aegun ja see tähtpäev ei ole isegi nii kaugel kogu aeg. 

Kunagi ei saa, sest ma olen lihtsalt halb inimene. Mina ei oska hakkama saada ilma selleta, et inimesed hoolivad ja on huvitatud millegist enamast kui ainult järgida seda tavapärast elukäiku, mis on minu jaoks võimatu. Mina ei oska rääkida kellegagi, ilma et mina või teine inimene ära tüdiks. Ma olen nii tüütu ja ma ise tüütan ennast ära ka tihtipeale. Mulle ei meeldi mitte miski nii väga, kuna ma tean, et inimesed, kellest mina hoolin, ei hooli üldse asjadest, millest mina hoolin. Ma ei ole nii ammu näinud ka neid. Ma ei ole käinud sotsiaalsetel üritustel, sest ma olen liiga laisk. 

Minu looming on täiesti kasutu, see võiks olla meie looming. Ma vihkan muusikat ja ma vihkan inimesi ja ma vihkan kunsti ja ma vihkan bürokraatiat ja ma vihkan akadeemilist paska ja ma isegi ei tea. Postitan siia, sest rääkida ma ei oska.