Lihtsalt isegi rääkimine

Ma istun maha ja siis te mingi ma ei tea. Kas te üldse tahate, et ma räägiks teiega, kas teid üldse huvitab, et ma olen seal ja tahan kuulata, mis teil öelda on. Kas mul pole mitte ühtegi huvitavat asja, mis teid huvitaks?? On küll, ma lihtsalt ei jõua nendeni, kuna kõik on avalikus kohas. Ei isegi otsi mind. Nii vähe kotib, et mind üldse nähagi? Miks te olete sellised???? Ei loe mitte midagi põhjalikult läbi, mida ma kirjutan, sest sõnumeid lugeda ei viitsi, kuna mind on liiga palju teie jaoks vist. See on nii ebaaus. Minu elu oleks palju parem. Teie elu oleks palju huvitavam ja vähem kapitalistlikum. MA VIHKAN PÄRIS INIMESI.

JÄLLE EI OSANUD RÄÄKIDA  MIDAGI, ET MINUGA RÄÄGITAKS. Ma istun maha ja ma lihtsalt ei oska ja mul hakkab piinlik ja ma pean lahkuma, sest nii suur vaikus on. KAS MA OLEN TÕESTI NII RÕVE JA AUTISTLIK??? MA TAHAN KA PÄRIS INIMENE OLLA JU????? Mitte midagi huvitavat, ega päris ei tohi ja ei suuda ma rääkida, kui jälle nii palju võõraid on. TEID ISEGI EI KOTI, MIDA MA TEEN VÕI KUS MA OLEN VÕI MIS MU HUVID ON. MIND HUVITAB KÜLL, MIS TEIE TEETE, KUS TE OLETE JA NII EDASI. Kas tõesti ainuke asi, mis öelda on on, et ma peaks koju minema, KUS MA NIIGI OLEN 99% OMA ELUST????? Ja ma lähengi siis koju, sest ilmselgelt mind sinna ei taheta. 

Ma näen teid nii vähe päris elus, kord nädalas korraks, aga siis on nii palju teisi palju huvitavamaid, naljakamaid, meeldivamaid, sotsiaalsemaid ja paremaid inimesi, kellega teil rääkida. TEID EI KOTI MITTE MISKI, peale raha, pidude ja akadeemilise traditsionaalse edukuse. MAAILM JA MUU KOTIB VAID SIIS, KUI PIDU EI OLE IGA PÄEV TEIL JAH? Vaid juhuste kaudu teile hea elu, see on nii ebaaus. Minul võiks ka hea elu olla, mul on hea elu kaks korda kuus, kui ma saan teiega normaalselt vestelda ja nalju teha, jalutada ja koos asju teha, aga seda on LIIGA VÄHE.